kolmapäev, 15. veebruar 2012

Sotsiaalne propaganda (II)

SOTSPROPP, SELLE TAGAMAAD + SUUREPÄRANE NÄIDE. Kuna sotsiaalse propaganda abiga edendatakse eeskätt ühiskondlikke väärtusi, rakendatakse seda mõistet tänapäeval sageli ka tähendusis, nagu mittekaubanduslik reklaam või propaganda sotsiaalmeedias, ent selle algne mõte on sootuks teine.

Propaganda väärtustamise poolest esineb kolme moodi propagandiste:
  • Maksipropagandist — teeb propat usuga, et
    propaganda on kasulik ja hea :-o
  • Midipropagandist — küsimuseks pole, kas see on hea või halb:
    propaganda on kõigest meetod ;-P
  • Minipropagandist — kes propat halvaks peab ja seab endale
    piirangud propaganda tegemisel :-[
MINI ON MOES. Umbes samal ajal poolsajand tagasi, kui Mary Quant leiutas miniseelikute igipüsiva stiili ning mini seejärel 1964-1967 hakkas põlvi paljastava naistemoena tegema üleilmset võidukäiku, asusid Ameerika Ühendriigid oma avalikus diplomaatias rakendama sotsiaalset propagandat. Milleks küll? Eks ajad muutusid ja Külm sõdagi teisenes. Ja nii asendas sotsiaalne propa senise n-ö antisovetliku propaganda. Viimane oli peamiselt 1950-ndil valdavaks olnud vastupeegeldus ja -meede eeskätt Moskvast lähtuvale sovetlikule ehk punasele propagandale.

Sotsiaalne propaganda tähendas lihtviisiliselt seda, et kihutustöös minimeeriti kihutuslikkus ja retoorilised valevõtted. Teisisõnu oli tegemist n-ö minipropagandaga, mis mitte mingil juhul ei tohtinud sarnaneda punasele kihutustööle, sest punapropa oli olemuselt ühiskonnavastane propaganda. Kuidas see praktikas välja nägi?

NÄIDE AMEERIKA HÄÄLE EESTI SAATEST:
Kui küsida mõnelt tavaliselt ameerika koduperenaiselt, mida ta arvab toiduainete hindade kohta, siis ta vastaks, et varem olid hinnad odavamad ja [---] päris kindlasti usub ta, et toit on nüüd kallim. Kuid tegelikult ta siiski eksib. Küsimus ei seisne ju selles, kui palju toiduained maksavad, vaid selles, kui suur osa sissetulekust kulub toidu peale. Fakt on see, et keskmise ameeriklase sissetulek on tõusnud suuremal määral kui toiduhinnad. Kui keskmine ameerika perekond kulutas 15a tagasi toidule 26% oma sissetulekust, siis nüüd kulutab ta selleks 19%.

Tegelikult on olukord veel enam paranenud kui need andmed näitavad, sest nüüd ostetakse palju hinnalisemaid toiduaineid. Kui üks perekond ostaks nüüd sama liiki toiduaineid kui 15a tagasi, siis kuluks tal toidule veelgi vähem, nimelt 14% oma sissetulekust.

Kuidas on selles suhtes lood mujal maailmas. Ühendriikide põllutöö-ministeeriumi andmeil kulutab enamjagu maailma rahvaid poole oma sissetulekust toidule, Suurbritannias kulutatakse toidule u 30% ja N Liidus u 60% sissetulekust. Et inimesed N Liidus peavad nii suure osa oma palgast ohverdama toidule, selle eest nad võlgnevad muidugi tänu valitsuse otsusele tõsta toiduainete hindu. Seega on seal keskmise kodaniku reaaltulu vähendatud, nagu hiljuti märkis üks kodanik oma lugejakirjas Izvestijale.

Vanasti orjas enamjagu maailma rahvaid peamiselt oma kõhtu, tähendab rügati tööd teha selleks, et kindlustada endale kõhutäit. Kuid uusaja tehnoloogia on toonud kõigesse sellesse muudatuse, vähemalt eesrindlikes maades. Ühendriikides tarvitseb perekonnapeal ainult 38 tundi tööd teha selleks, et kindlustada kogu oma perekonnale toiduvaru terveks kuuks. Aastal 1949 kulus tal selleks 60 töötundi. Teiste sõnadega: toidu peale kulutatav summa on Ühendriikides 15a jooksul langenud 37%. Põhjus on lihtne: 15a jooksul on töölise keskmine palk tõusnud u 77%, kuna toiduainete hinnad on tõusnud samal ajal ainult 13%.

Unustada ei tohi ka, millise kvaliteediga toiduaineid ameeriklane tänapäeval oma raha eest saab. Kvaliteet on tõusnud, sest toiduaineid pakitakse, toodetakse ja säilitatakse paremini kui enne. Palju mitmekesisemaks on muutunud ka perekonna toidusedel. Nüüd tarvitab üks isik poole rohkem loomaliha ja 2x niipalju linnuliha, kui 15a eest. Samal ajal näitab leiva ja kartulite tarvitamine pidevat langust. Seevastu tarvitavad ameeriklased nüüd köögi- ja puuvilja rohkem kui varem.

Vähe on neid inimesi, keda üksluine toit rahuldab. Ameerika perenaised on selles mõttes õnnelikud, et nendel on lõpmatu suur valikuvõimalus. Kui nad astuvad mõnda toiduainete-kauplusse, mida siin nimetatakse supermarketiks – kaudses tõlkes vahest suurturuks, siis võivad nad seal oma valiku teha 6000 eri liiki toiduainete hulgas, mis on vitriinides ja riiulitel värskel, konserveeritud, külmutatud [---] pool- või täiesti valmil kujul, nii et tee vaid soojaks ja söö. Niisugune toiduainete rikkalik mitmekesidus ja küllus on saanud teoks tänu tarbija rahakoti jõukusele, tänu teaduse ja tehnoloogia rakendamisele USA farmides ja tänu tõhusale tootmis- ja turustamissüsteemile, mis on täielikult moderniseeritud. Kui ameeriklane ostab tänapäeval toiduaineid, siis ostab ta seega veel midagi muud — ta ostab vaba aega ja mugavust, sest viies serveerimisvalmis kanaprae vms toidu koju, ei ole tal vaja köögis palju aega viita. Kuumakstegemiseks kulub ainult mõni minut. Sellise mugavuse eest tuleb tal pisut rohkem maksta, kuid ta teeb seda meelsasti.

Sellist mitmekesist ja tervislikku toiduhulka võimaldab see, et Ühendriigid on vabastanud endid sellest, mida majandusteadlased nimetavad teravilja-majanduseks, tähendab [selmet] toituda peamiselt teraviljast, nagu enamjagu rahvaid kogu ajaloo kestel on teinud, söödavad ameeriklased seda ikka enam ja enam sigadele, lehmadele, kodulindudele ja saavad selle vastu liha ja piimasaadusi. Umbes 2/3 proteiinidest saadakse siin loomasaadustest ja ainult 1/3 — teravilja-saadustest. Sellised loomsed proteiinid on palju kallimad, kuid nad on ka palju tervislikumad.

Paljud maailma maad püüdlevad sama eesmärgi poole, kuid edu on olnud väike, sest muudatuse läbiviimine nõuab suure kapitali mahutamist põllumajandusse ja asjatundlikke jõude keerukamate operatsioonide teostamiseks. Isegi N Liidus, kus kapitali peaks jätkuma, pannakse endiselt rõhku peamiselt teravilja ja kartulite kasvatamisele. Inimestel on seal mida süüa, kuid nende toiduained võiksid olla palju tervislikumad ja mitmekesisemad, kui Nõukogude režiim suvatseks suuremaid jõupingutusi teha inimeste eest hoolitsemiseks.
— Ameerika Hääl, 1964 — kuula helilõiku "Ameerika Hääl. Elatustase" ERR-i digiarhiivis!
Ida—Lääne ühisväärtused reklaamis ja propagandas
"Maitsva ja tervisliku toidu raamat" (Venemaa 1939-99) ja külmik Gemini-19 (USA 1966)

Kommentaare ei ole: