Justkui oleks gaasitorust vähe, taotlevad sakslased nüüd oma liitlasele — Venemaale — euroatlantilist tunnustust. Et Venemaa mõne aasta pärast täisõigusliku liikmena NATO-sse võiks astuda, tuleb mahitada tema suveräänset demokraatiat ja heidutada putinismi suhtes skeptilisi idaeurooplasi.Der Spiegel nr 10 avaldas 6. III 2010 debatirubriigis (lk 100-101) Saksamaa 4 endise tipptegelase, kaitse- ja välispoliitika asjatundja avaliku kirja üleskutsega pakkuda Venemaale NATO-kutset.
Põhja-Atlandi paktiga liitumise protseduur eeldab NATO-lt kutse saamist. Kellegi liikmeks kutsumine on paktipartnerite kollektiivi siseküsimus, mille saavutamise nimel Venemaa puhul tuleks esmalt sulgeda NATO tõrksamate uusliikmete suu. Tekib kiuslik küsimus: KUMB LAGUNEB ENNE — KAS NATO VÕI VENEMAA?Kirja autorid on Volker Rühe, Saksa LV kaitseminister 1992-1998; erukindral Klaus Naumann, SLV relvajõudude peainspektor ja NATO sõjakomisjoni kunagine esimees, kel on muide Kotkarist EV toetamise eest NATO-ga liitumisel; endine suursaadik Frank Elbe, ühtlasi SLV välisministeeriumi plaanikomitee endine direktor; eruviitseadmiral Ulrich Weisser, kes on olnud SLV kaitseministeeriumi plaanikomitee direktor. Kirja autorid ütlevad, et neid on selleks avalikuks pöördumiseks ajendanud mure, et...
- (a) Saksamaal puudub pädev avalik arutelu NATO tuleviku üle ja...
- (b) Saksa LV juhid on NATO väljavaadete kaalumisel talumatult passiivsed ja ilmutanud ajaloolist kogenematust ja/või poliitilist argust.
Muidugi ei pääse Venemaa NATO-sse juba täna õhtul ega järgmiseks hommikuks, kuna kirja kohaselt ei hülga NATO väärtusi, nagu õigusriik, pluralism, vabaturumajandus jms, ning kuna esmalt on kirja autorite kinnitusel vaja NATO—Venemaa strateegilist ühisavaldust jõu vastastikusest mitterakendamisest ja tuumaarsenali kasutussihtide kokkulepet.
«Kahtlemata seisab sellel riigil [VF] ees pikk tee liikmekssaamise tingimuste täitmiseni, — nendivad autorid ja lisavad kohe — Kuid Venemaa liitumiseks pole 1949 Washingtonis allkirjastatud Põhja-Atlandi Lepingus ka ühtki tõket. Oma üksmeelse otsusega saavad lepinguosalised kutsuda mis tahes Euroopa riiki esitama liikmeksvõtu-palvet tingimusel, et see suudab lepingu põhimõtteid järgida ning Põhja-Atlandi piirkonna julgeoleku kindlustamisele kaasa aidata.»Autorite argumendid Venemaa liikmeksvõtu kasuks on eeskätt geopoliitilised:
- Lõuna suurriikide (täpsemalt: großen asiatischen Mächte) poliitilise—majandusliku—strateegilise arengujõu tasakaalustamine depolariseerunud maailmas
- Moskva ühishuvid NATO-ga (energeetiline julgeolek, tuumalevikutõkestus, relvastuskontrolli, regionaalkonfliktide lahendamine ja ennetamine, üleilmne koostöö)
- Ida—Lääne vastasseisu [loe: Külm sõja] -meeleolude lõplik hülgamine
- euroatlantilise piirkonna senisest tõhusama väliskaitse tarvilikkus
- vajadus maandada Moskva Lääne-vaenulikkust.
«Peamine tüliküsimus tuleneb tervest reast ajaloolisist põhjusist, mille tõttu NATO uusliikmed mõistavad oma julgeolekut Venemaa-vastases võtmes, kuna pakiline vajadus nõuaks julgeoleku tagamist Euroopas ja Euroopale ainult Venemaaga koos ja mitte tema vastu.»
Ka endiste sovetivabariikide Ukraina ja Gruusia NATO-ga lähendamise katsetuste konfliktsest ummikust päästaks autorite arust üksnes NATO-kutse eelnev esitamine Venemaale. Balti riike ega teisi NATO uusliikmeid kirjas nimeliselt ei mainita.
Vt sakslaste avalikku kirja inglise keeles siin
Vt kirja originaali, nagu see ilmus 8. III 2010 Spiegel-Online'is
või kirja vene tõlget InoSMI-veebis 9. III 2010
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar