laupäev, 16. mai 2009

Piinamise kultuurist

Vanasti rakendasid piinamist multietnilisi suurriike valitsevad türannid. Oma võimukuse kinnitamiseks leiutasid nad verd tarduma panevaid piinaviise ning korraldasid oma alamate kuulekuses hoidmiseks näidismõrvu, millega külvasid õõva ja jälestust. Saksa ajalooprofessor Martin Zimmerman (*1959) on osutanud sellele värskes uurimuses Extreme Formen von Gewalt in Bild und Text des Altertums (Vanaaja pilt ja tekst vägivalla äärmustest - München, 2009, 352lk)
Neid barbaarsuse näiteid jagub ta raamatus Paabelist Roomani, ent ka Vana-Kreeka linnriigid — euroopaliku kultuuri ja demokraatia häll! — ei ole jäänud sest välja. Moodsa ajaarvamise eel Rooma impeeriumis enim levinud piinariistast — ristist sai aga lausa läänetsivilisatsiooni sümbol, sest sel pidanuks surema ka Kristus.

Hiljem nuhtles imperaator ristiusu algkoguduse liikmeid juba metsloomade ette heitmisega (executio ad bestias) ja seda enamasti 50 tuhande Kolosseumi kogunenud pealtvaataja ees, teisisõnu pööbelliku vaatemängu raames. Niisiis oli vastasrindlaste piinamise poliitiline olemus — võimu näitamine — seks ajaks täienenud meelelahutusliku (populistliku) küljega.

Ristiusu — ja Lääne tsivilisatsiooni päästmise — nimel soorita/tud/tatava piinatöö poliitilist õigustamist võib seega lugeda ajaloolise juurega kättemaksu-kultuuriks. Martin Zimmermani järeldus:
Kehaline vägivald on kõikidele (ka n-ö tsiviliseeritud) kultuuridele üldomane ja seda tänase päevani.

Kommentaare ei ole: